2: Arpanetist Facebookini - Interneti kujunemislugu

 

@

    Selle sümboli algusaegadest liigub palju legende. Ühe legend järgi tekkis @ sümbol esmakordselt keskaegsete munkade poolt käsikirjade ümberkirjutamisel, kui nad proovisid lühendada sõna “edastama”, mis on ladina keeles “ad” sümboliga @. Teise teooria järgi pärineb see hoopiski prantsuskeele à kiirkirjutamisel. Igaljuhul esmakordselt on selle sümboli kasutamine dokumenteeritud 1536 aastal, kui Francesco Lapi, kaupmees kasutas oma kirjas @ sümbolit ampphoreuse (suur savist pudel) tähistamiseks. Kuigi seda sümbolit kasutati ka hulgaliselt äritegevuses, siis oli see kajastatud kirjutusmasinatel, samas Herman Hollerith arvutist jäi see paraku välja.

    Arvutustehnikas kerkis see sümbol esile alles 1971 aastal, kui arvutiteadlane Ray Tomlinson soovis ühendust võtta teiste arvutikasutajatega. Sellel ajal olid arvutikasutajad ühendatud keskarvutiga läbi terminali, mis kujutas endast printerit ja klaviatuuri. Arpanet aga koosnes mitmetest arvutitest, milles töötas mitmed kasutajad. Seega pidi olema lisaks kasutajale olema määratud ka arvuti. Selleks otsustas Tomlinson kasutada serveri ja kasutaja vahel märki, mis poleks arvutustehnikas juba laialdaselt kasutusel. Oma Model 33 teletype masinal jäi ta silmad pidama @ sümbolil. Seega saigi uueks adresseerimisformaadiks kasutaja@server. Kasutades seda adresseerimissüsteemi edastas ta läbi Arpanet võrgustiku oma toas asuvast ühest terminalseadmest teisele samas toas olevale terminalseadmele sõnumi. Sellest saigi alguse ajalooline e-post koos enda @ sümboliga, mis on kasutusel tänaselgi päeval.

    Kui ma kunagi interneti algusaegadel kasutasin arvutit, siis juhtus sagedamini et arvuti, millega opereerisin omas klaviatuuri, mille sümbolite asetus ei langenud kokku arvuti keelega. Seega õppisin ühelt koolivennalt tema nipi, kasutada alt+64 kombinatsiooni, mis hoidis aega kokku (ei pidanud kõiki võimalike kombinatsioone enam läbi proovima).

 

Minevikumeenutused

    Arvutikasutamisega kui sellisega oli internetialgusaastatel kindlasti lihtsam kui internetikasutamisega, nii pidingi interneti kasutamiseks minema arvutisaali või arvutituppa, mis kujutas endas piltlikult öeldes arvutiklassi, kus olid arvutid, mida sai tunni kaupa kasutada. Enamasti kasutasin Rahvusraamatukogu arvutisaali,  selleks pidi sinna aja eelnevalt ette registreerima, tavaliselt registreerisin uue aja peale arvutikasutamise lõpetamist. Halb oli siis kui enda järgmisele registreeritud kasutusajale ei olnud võimalik kohale minna, sest see tähendas et pidin järgmiseks kasutamiseks minema kohale lihtsalt aega registreerima ja alles ülejärgmine kord oli võimalik infomaailma kiirteel seigelda. Rahvusraamatukogu arvutipark ei olnud kuigi võimas, see oli üsnagi piiratud ning mänge seal üldse ei olnud, samas oli see täiesti tasuta, mis tähendas et soovijaid oli palju ja järjekord võis ulatuda mõnikord nädalatesse.

    Väga populaarsed olid ka arvutimängude saalid, mis oma sisult meenutasid samuti arvutiklasse, arvuteid sai rentida tunni kaupa, seal aga olid arvutid võimsamad ning sisaldasid moodsaid mänge.

 

Failide transport

    Kui internet ei olnud veel väga levinud, liikus enamus informatsiooni kas diskettide, laserplaatide või sisevõrgu kaudu, eriti kurb oli kui kõvaketas juhtus riknema ja kogu seni kogutud info läks kaotsi. Tavaliselt osteti siis uus kõvaketas ning selle infoga täitmiseks ühendati see mõne teise sisukama arvutiga.

    Tänapäeval on internet muutunud kodukasutajatele üsna elementaarseks,  kogu info on sealt leitav, diskettide asemel kasutatakse küll mälupulkasid, kuid sellegi järele on vajadus üsna harv. Ainsateks seni kasutatavateks diskettide analoogideks võiks ehk lugeda lintsalvestusseadmeid, mida kasutatakse suurettevõtetes varukoopiate tegemiseks.

 

 

Allikas:

1. http://shadycharacters.co.uk/2011/08/the-symbol-part-2-of-2/

2. https://en.wikipedia.org/wiki/Teletype_Model_33

3. https://www.smithsonianmag.com/science-nature/the-accidental-history-of-the-symbol-18054936/